Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: “Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?”Nad küsivad teilt: “Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?” Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: “Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel….”, siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: “Nägin saja tuhande frangist maja.” Siis nad hüüavad: “Oi, kui ilus!”
“Inimesed sinu kodus,” ütles väike prints, “kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja nad ei leia, mida nad otsivad…”
“Nad ei leia seda,” kostsin ma.
“Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”
“Kindlasti,” ütlesin ma.
Ja väike prints lisas:
“Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega.”
……
“Otsin sõpru. Mis see “taltsutama” tähendab?” küsis väike prints.
“See asi on liiga unustuse hõlma vajunud”, kostis rebane. “See tähendab “sidemeid looma”. “Kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas…”
“Minu elu on üksluine. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jalaastumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Oleks imetore kui sa mu taltsutaksid”
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
“Palun taltsuta mind” ütles ta siis.
“Kangesti tahaksin sind taltsutada”, ütles väike prints, “aga mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.”
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse”, vastas rebane, “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!”
“Mida selleks teha tuleb?” küsis väike prints.
“Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natuke lähemale… Oleks hea, kui tuleksid iga päev samal ajal. Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks – nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada… Rituaale on vaja.”
“Mis see rituaal on?” küsis väike prints.
“Ka see on üks väga unustatud asi, ” vastas rebane. “Rituaal on see, mis teeb ühe päeva teistest erinevaks, ühe tunni teistest erinevaks…”
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane: “Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin…”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et armastan nüüd vilja värvi.”
Ja ta lisas: “Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainuke maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse.”
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
“Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi,” ütles ta neile. “Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete niisamasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas.”
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
“Jumalaga,” ütles ta.
“Jumalaga,” ütles rebane. “Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”
“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu”, kordas väike prints, et see meelde jääks.
“Aeg mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks.”
“Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin…” kordas väike prints, et see meelde jääks.
“Inimesed on unustanud selle tõe,” ütles rebane. “Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled…”
“Ma vastutan oma roosi eest….” kordas väike prints, et ka see meelde jääks.
Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki.
“Hea kui sul on olnud sõber, isegi siis, kui hakkad surema. Minul on hea meel, et mul oli sõber rebane…”
“Tead… kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid…”
“Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas ja valgustas mind. Iial ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud märkama õrnust tema tühise vigurdamise taga.”
“Noh, siis mõistad iseenda üle kohut,” sõnas kuningas. “See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui kellegi teise üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark.”
Lampe tuleb hoolega hoida – üksainus tuulehoog võib nad kustutada…
“Kuule väikemees, sa vist kartsid…”
Aga muidugi, ta kartis! Siis ta naeris vaikselt:
“Täna õhtul kardan ma veel rohkem…”
Uuesti tundsin end tarduvat mingist paratamatuse tundest. Ja ma mõistsin, et ei suuda taluda mõtet, et ma kunagi enam ei kuule seda naeru. Minu jaoks oli see nagu allikas kõrbes.
“Väikemees, tahan veel kuulda sind naermas…”
Tema aga ei vastanud minu küsimusele. Ta sõnas:
“Seda kõige tähtsamat ei ole näha…”
“Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina saad endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi…”
“Mis sa sellega öelda tahad?”
“Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, seepärast et mina naeran ühel neist, siis on otsekui naeraksid sulle kõik tähed. Sina saad endale tähed, mis oskavad naerda!”
Ja ta naeris jälle.
“Kui sa leiad lohutust (lohutust leitakse alati), siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alatiseks minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord avad sa akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks… Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadeldes naermas. Siis sa ütled neile: “Jah, need tähed panevad mind alati naerma!” Nemad aga peavad sind hulluks. Mängin sulle üsna halva vembu…”
Ja ta naeris jälle.
“Väike Prints”
Antoine De Saint-Exupery
Mõni inimene teeb maailma paremaks vaid oma kohalolekuga
Hea iseloomu valgus ületab päikese valguse ja selle sära. Kes selle saavutab, on nagu kalliskivi inimeste seas.
Inimene ei või saada suuremat kingitust kui see, et ta rõõmustab teise südant.
“Puhh! sosistas Notsu.
“Mis on?” küsis Puhh.
“Ei midagi” vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni, “lihtsalt kontrollisin, et oled olemas!”
Tea, et Päike on alati olemas,
isegi siis kui ei paista.
Ning, et iga kord ei tähenda
tuuline ilm veel tormi.
Vahest tekitab tuuline ilm
vaid pilvisust päikseses taevas.
Tuulevaiksed ilmad aga
on haruldased ja igavad.
Et olukorras selgust saada,
milline on hetkel ilm
tuleb sul lihtsal korraks
peatuda ja kuulatada…
Oska olla, imet tabada
Õnne leida, elada vabana
Oska võidelda, võita ning ihata
Tõde leida, pettusi vihata
Olla inimene, see tähendab olla vastutav.
Antoine De Saint-Exupery
Midagi pole iseenesest ei hea ega halb, mõtlemine teeb asja kas heaks või halvaks.
Shakespeare
Inimesed on just nii õnnelikud nagu nad on nõuks võtnud olla.
Abe Lincoln
Igaüks siin maailmas otsib õnne – ja on olemas üks kindel viis selle leidmiseks. See on – oma mõtete valitsemine. Õnn ei olene välistest vaid sisemistest teguritest.
Mitte see, mida te omate, kes te olete, kus te olete või mida teete, ei tee teid õnnelikuks või õnnetuks. Määrava tähtsusega on see, mida te sellest mõtlete. Kaks inimest võivad olla samas kohas ja samas tegevuses, mõlemal võib olla ühepalju raha ning ühesugune positsioon – ja siiski võib üks olla õnnetu, teine õnnelik.
Dale Carnegie