Räägitakse, et kusagil taevas on üks sild mis ühendab Taevast ja Maad ning mida hüütakse Vikerkaaresillaks tema mitmevärvilisuse tõttu. Vikerkaaresild on armastuse tee, mis baseerub ühtsusel kõige elavaga ning vabadusel järgida oma hinge tõelist teed. Siinpool Vikerkaaresilda on aasad, mäed ja orud kaetud koheva rohelise muruga.
Kui armastatud loom sureb siis läheb ta Vikerkaaresillale. Seal on nende jaoks alati küllaldaselt toitu, vett ja seal valitseb soe kevadilm. Vanad ja väetid saavad jälle noorteks. Need, kes on vigastatud saavad jälle terveteks. Täpselt sellisteks nagu me mäletame neid oma mälestustes möödunud aegadest. Ja nad kõik mängivad seal üksteisega.
Seal on ainult üks asi puudu nende täielikust õnnest sest igaüks igatseb taga nende jaoks kedagi väga erilist. Nad ei saa olla koos nende kalli inimesega, kes armastas neid maa peal ja kelle nad pidid lahkudes maha jätma.
Nad mängivad ja jooksevad seal kõik koos kuni ühel päeval üks nendest jääb ootamatult seisma ja vaatab üles! Tema nina nuhutab! Tema kõrvad on kikkis! Säravad silmad on süvenenud kaugusesse ning tema innukas keha väriseb. Ja ootamatult lahkub ta grupist joostes, lennates üle rohelise muru jalad kandmas teda üha kiiremini ja kiiremini…
Sind on märgatud! Ja kui sina ning sinu sõber lõpuks uuesti kohtute, võtad sa ta oma käte vahele ja kallistad. Need rõõmsad märjad suudlused üle sinu näo, sinu käed jälle hellalt hoidmas oma looma armastatud pead ja sa saad jälle vaadata oma lemmiku ustavatesse silmadesse, kes on nii kaua olnud eemal sinu elust kuid mitte kunagi kadunud sinu südamest.
Siis ületate te koos Vikerkaaresilla, et mitte kunagi enam lahku minna …
Eestindanud: Monika Laneman
Born to Win White Attila mälestuseks
03.02.2006