Milles peitub siis õnn?“Ja mis kasu on sul tähtede omamisest?”
“Kasu on selles, et olen rikas.”
“Ja mis kasu on rikas olemisest?”
“Võin osta uusi tähti, kui keegi neid veel leiab.”
“See mees arutleb umbes niisamuti kui see joodikki,” lausus väike prints endamisi.
Kui Indrek Neivelt julges välja öelda mõtte, et õnn ei ole rahas, võis igal pool kuulda rahvast pahameelt avaldamas. Pahameel oli ka oodatav, vastavalt Maslow-i püramiidile suudab inimene sellest aru saada alles pärast alumiste astmete ületamist. Kahjuks teenib enamik Eesti elanikkonnast ainult piisavalt, et korteriüüri maksta ja mitte nälga surra.
Mida paljud siiski valju häälega ei ütle on see, et ka võimus ei peitu õnn. Paljud, püüdes saavutada võimu, kulutavad oma parimad aastad sellele. Kuid enamalt jaolt on võim ainult näiline ja tavaliselt ei ole pikaajaliselt kestev.
“Teie kõrgus… mida te valitsete?”
“Kõike,” kostis kuningas suures lihtsameelsuses.
“Kõike?”
Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele.
“Kõike seda?” küsis väike prints.
“Kõike seda,” kostis kuningas.
Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailmavalitseja.
“Ja tähed kuulavad teie sõna?”
“Aga muidugi,” ütles kuningas. “Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Korralagedust ma ei kannata.”
Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, siis oleks ta võinud vaadata mitte ainult neljakümmend kolme päikeseloojangut ühe päeva jooksul, vaid seitsetkümmet kahte, või siis sada, või isegi kahtsada päikeseloojangut päevas, ilma, et tal oleks tarvitsenud oma tooligi nihutada! Ja kuna ta tundis ennast natuke kurvana, mõeldes oma väikesele mahajäetud planeedile, siis võttis ta julgust ja palus kuningat osutada talle heldust:
“Tahaksin näha üht päikeseloojangut!… Tehke mulle seda rõõmu… Käskige päikesel looja minna…”
“Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiat kirjutada või siis merelinnuks moonduda, ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi, tema või mina?”
“Teie,” lausus väike prints kindlalt.
“Täpselt. Igaühe käest tuleb nõuda seda, mida ta anda võib,” jätkas kuningas. “Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud.”
“Aga minu päikeseloojang?” tuletas väike prints kuningale meelde, sest ta kunagi ei unustanud küsimust, mille ta kord oli esitanud.
“Saad oma päikeseloojangu. Nõuan seda. Aga oma riigitarkuses ootan ma, kuni tingimused selleks soodsad on.”
“Millal see on?” päris väike prints.
“Kuningas tegi: “Hm! Hm!” ja sirvis kõigepealt suurt kalendrit. “Hm! Hm! See on umbes… umbes… see on täna õhtul kell seitse nelikümmend! Ja siis sa näed, kui hästi minu käsku täidetakse.”
Väike prints haigutas. Tal oli kahju nurjaläinud päikeseloojangust. Pealegi tundis ta juba natuke igavust.
“Mul pole siin enam midagi teha,” ütles ta kuningale. “Lähen jälle minema.”
“Ära mine,” ütles kuningas, kes oli nii uhke, et tal oli nüüd alam.
“Ära mine, ma teen su ministriks!”
“Mis ministriks?”
“Ko… kohtuministriks.”
“Aga siin pole ju kellegi üle kohut mõista.”
“Kes teab,” lausus seepeale kuningas. “ma pole veel oma kuningriiki läbi käinud. Olen väga vana, mul pole siin tõlla jaoks ruumi, jala käimine aga väsitab mind.”
“Oh, ma olen juba kõike näinud,” sõnas väike prints ja kummardus, et heita veelkord pilk planeedi teisele küljele. “Ka seal pool ei ole ainsatki hinge.”
“Noh, siis mõistad iseenda üle kohut,” sõnas kuningas. “See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui kellegi teise üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark.”
“Iseenda üle,” ütles väike prints, “võin ma igal pool kohut mõista. Mul pole vaja siin elada.”
Võim ei too inimestele midagi kasu peale selle, et neid mingi hetk tunnustatakse. Ainult võim, mis põhineb mõistusel ja mille läbi teised kasu saavad võib olla pikaajaline ja taastootev. Enamikel inimestel on ainult võimutunne, mitte tegelik võim. Ja tihtipeale ei oska ka tõeliselt võimu omavad inimesed õigesti inimkonna hüvanguks kasutada.
Võim ei tee inimesi õnnelikeks. Võimutunde annab teiste inimeste tunnustus. Teised inimesed teevad inimese õnnelikuks.
Mis siis on õnn?
Õnn on see kui saad aru, milles tegelikult seisneb õnn…
Õnn on oskus õnne ära tunda…
“Tere,” ütles väike prints.
“Tere,” ütles kaupmees.
See kaupmees müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua.
“Miks sa neid müütad?” küsis väike prints.
“Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii võib säästa viiskümmend kolm minutit nädalas.”
“Ja mis selle viiekümne kolme minutiga teha?”
“Tee, mis ise tahad…”
“Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole…”